Autor: Liina Kaumann 
Loomise tõhusus sõltub minu tähelepanekute järgi peamiselt kahest asjast: sellest kui täpselt oskame sõnastada, mida soovime ja teiseks ka sellest kuivõrd mänguliselt ja vabalt me suudame protsessi võtta. Siin on suurepäraseks eeskujuks lapsed. Väikesed lapsed on ühenduses oma jumaliku loomisväega ja ka palju usaldavamad, nad ei pane oma soove esitades universumile piiranguid ning pole veel muutunud kahtlevaks ja kalkuleerivaks nagu täiskasvanud. Nad usuvad muinasjutte ja seda, et kõik on võimalik.
Mul on hea võimalus õppida oma 8-aastaselt pojalt – tema soovid, niis suured kui väikesed, on täitunud hämmastava kergusega ja otsekohe, samas kui mina suure ja „teadliku” inimesena pean ootama ja pingutama. Ja ka siis tihtipeale on olnud asjal sees mingi ettearvamatu konks.
Näiteks Siimu lugu. Aasta tagasi tuli ühel päeval mu poeg koolist ja teatas, et tahab minna loomaaeda. Muidu tore mõte, aga oli parajasti talv, märtsi algus ja õues väga külm tuuline ilm. Lisaks mina olin just haigusest paranenud ja väga ei soovinud ega tohtinudki minna sel ajal mitmeks tunniks loomaaeda tuule ja külma kätte jalutama. Niisiis püüdsin last igati ümberveenda, et läheme kindlasti aga äkki kevade poole, kui ilmad soojemaks lähevad, lisaks praegu, talvel pole osasid loomi võimalik nähagi, kuna nad on oma ruumides soojas mitte väljas. Laps oli aga eneses kindel, et tema tahab just praegu ja mitte kevadeni oodata. Nii see asi siis jäi sel korral lahtiseks, et mis teha. Juba järgmisel hommikul helistas meile aga vanaisa, kes ütles, et talle tuli mõte Siim loomaaeda viia, mis ma sellest arvan… Milline täiuslik loomine!
Selliseid väikesi asju juhtub kogu aeg aga enamasti me ei märka ega suuda näha seost, millise imelise loomisprotsessiga on tegu. Ja kuidas me ise ühel või teisel viisil soovitu oma ellu kas edukalt manifesteerime või siis hoopis hirmude ja vastuväidetega eemale lükkame.
Mul endal on aja jooksul päris hästi selgeks saanud väikeste asjade loomine, samas suurtega, eriti nendega, millega olen emotsionaalselt seotud, on tihti raskusi. Mulle pole enam mingi probleem manifesteerida endale näiteks uued kingad, täpselt sellised mida tahan. Ja see pole üldsegi nii lihtne ülesanne, kui võiks arvata, kuna mu soovid on üsna spetsiifilised olnud. Ja vahel pole olnud reaalis ka piisavat raha, et osta nii kvaliteetseid kingi nagu ma soovin.
Niisiis, ma otsustan, et vajan uusi kingi, ilusaid aga samas mugavaid, mis istuvad nagu valatud, et nad oleks kvaliteetsed ja nende eest tasumine oleks mulle jõukohane ning et nad oleks purpur- või magentapunast värvi. Üldsgi mitte lihtne soov, sest eesti kaubanduses on suures valikus enamasti ikkagi vaid musta või äärmisel juhul pruuni (praktilisi) värvi kingi. Mina aga ei soovi ega kanna musta või pruuni, eelistan eriskummalisi värve. Paras pähkel.
Edasi lähen teen isegi tiiru poodides ja veendun, et tõepoolest pole olemas midagi mulle sobivat. Lepin sellega (mis mul muud üle jääb) ja unustan teema ära. Paari päeva pärast lähen sõbrannaga kohvikusse ja möödaminnes kõnnime läbi suvalise kingapoe. Seal torkab mulle ilma midagi otsimata otsekohe silma paar magentapunaseid kingi. Lähen vaatan lähemalt – täpselt minu soovitud kingad, õige värv, õige suurus ja ainult 1 paar müügil. Lisaks on juures silt 70 % allahinnatud. Need on kvaliteetsed ja mulle meelepärase hinnaga. Raudselt korraldas universum need kingad sinna poodi vastuseks minu palvele – need on minu loodud!
Nüüd ma tean, et midagi soovides, polegi vaja enam kohe „poodi lipata”, olukorda kontrollima. Asjad mida soovin jõuvad minuni nii või teisiti. Universum lihtsalt juhib mind õigel hetkel õigesse kohta, või õige inimese mu juurde, kes pakub mulle soovitut. Vahel toob isegi koju kätte.