Autor: Liina Kaumann 
Oma pika ajaloo jooksul on inimkond läbinud väga palju erinevaid arenguetappe, igal neist on meie ees seisvate põhiõppetundide fookus olnud ka pisut erinev. Nii on ka paarisuhte ja perekonna mudelid aja jooksul muutunud. Üha enam saab selgeks, et see, mis toimis hästi veel meie vanavanemate ja isegi vanemate aegadel, praeguses maailmas õnne enam ei too. Väga paljud inimesed on hädas oma lähisuhetega. Miks? Maailm on muutunud ja muutub tohutu kiirusega, paljud inimesed ei tule sellega toime ja kaotavad pea. Pole ka midagi imestada, kui seista korraga silmitsi suurte muutustega mitmel elualal korraga ja vaja on suuta selle kõigega kuidagi kohaneda ja toime tulla. Üleminekuaeg ongi keeruline, eluraskuste ja väljakutsete najal me kasvame nendeks, kelleks peame saama, nii indiviidina kui ka inimkonnana tervikuna. Oluliselt kergem on muutusteaegadel nendel, kes seda mõistavad ja oma isikliku „ülemineku” teadlikult läbi teevad, neil, kes suudavad usaldada ja lihtsalt alistuvad muutustele ning lepivad aegajalt esilekerkiva segaduse ja teadmatusega. Tähtis on ka mitte klammerduda vanadesse harjumuspärastesse käitumismustritesse, olla avatud meelega ja mitte püüdagi olukordi liigselt kontrolli all hoida.
Kui inimene on segaduses, stressis ja tasakaalust väljas, siis paratamatult annab see tunda ka lähisuhtes. Väga keeruliste ja raskete uute energiate tõttu, millega meil on tulnud ja tuleb kohaneda edaspidigi, on praegu massiliselt inimesi stressis ja tasakaalust väljas. Nii on ka massiliselt inimesi hädas oma suhetega, need lihtsalt ei toimi kuidagi. Perekonnad purunevad, paljud pettuvad ja jäävad teadlikult hoopis üksi, teised hakkavad otsima vastust küsimusele kas üldse ja kuidas võiks luua tõesti toimiva paarisuhte, sellise, mis pakuks rahuldust ja rõõmu mõlemale osapoolele, ei suruks kumbagi alla, vaid oleks väestav ja mõlema arengut toetav? Kes võiks üldse olla õige kaaslane? Kas õnnelik ja toimiv suhe on võimalik?
Oluline on ajaga ja muutustega kaasas käia.
Kõigepealt, miks me loome lähisuhte?
Praeguses maailmas on lähisuhtel hoopis teised eesmärgid kui olid meie vanavanemate aegadel. Kui varem oli üks olulisi suhte loomise eesmärke näiteks majanduslik, et ühe majandusliku üksusena paremini toimida, ühiselt eluraskustega võidelda, siis nüüd niisugustel põhjusetel enam valdavalt suhteid ei luua. Oli levinud suhtemudel, kus naine tegeles majapidamisega, kasvatas lapsi, mees tegi tööd, teenis raha (ja andis selle naisele majapidamiseks). Mees austas naise tegemisi, naine mehe omi. Kuni see austus säilis ja kumbki ei trüginud teise poole peale ennast kehtestama, oli selline suhtemudel täiesti toimiv ja tasakaalus. Oldi õnnelikud. Kui ka väga õnnelikud ei oldud, siis ei analüüsitud, vaid elati endiselt koos, pingutati, tehti kompromisse, püüeldi selle poole, et igal juhul kokkujääda, vaatamata raskustele – kannatus oli toona justkui elu loomulik osa.
Siis aga ajad muutusid, naised hakkasid tööl käima, kuid ometi oodati neilt endiselt 100% ka majapidamise eest hoolitsemist, asjad läksid tasakaalust välja. Järgnes pikk periood, kus naiselt oodati mehega võrdselt rahateenimist + majapidamist kodus. Naisest sai mehe „teenindaja”, võrdsus mehe ja naise vahel kadus. Kuid selleks, et suhe oleks õnnelik ja toimiks, peab olema tasakaal kõigil tasanditel. Naised ei vaielnud ja alistusid, teenindades analüüsimata oma armastatud meest, kuid niisugusel korraldusel on paratamatult ka tagajärjed ja see ei saa kesta lõpmatuseni. Tulemuseks oli teine äärmus – feminism, kus naised hakkasid nõudma äärmuslikku võrdust meestega. Nüüd läksid naise ja mehe loomulikud rollid teistpidi paigast ära. Mehed ja naised pole ju tegelikult ühesugused, kummalgi on oma rollid ja ülesanded, mis on juba looduse poolt paika pandud. Suhted muutusid aina keerulisemaks, mida rohkem läksid asjad tasakaalust välja.
Paljud naised „ärkasid” ja keeldusid meest teenendamast. Selleks, et suhe toimiks, peavad mees ja naine teineteist austama ja võrdselt suhtesse panustama (omal moel). Naine ei saanud enam meest austada, kes eeldas temalt täisteenindust, ega tundnud ennast armastatu ja ihaldusväärsena, selle asemel tekkis hoopis protest. Nii imestavad paljud mehed, miks peale 20 aastat abielu (mis ju nii hästi toimis), kui lapsed suureks on kasvatatud, naine äkki lahutust tahab ja iseennast otsima läheb? Mehed on nõutud ja üllatunud. Mida nad selles olukorras teevad? Hakkavad otsima ruttu uut naist, kes nende juurde koliks ja majapidamise üle võtaks, et kõik oleks jälle nii nagu enne. Kui kohtavad sobivat naist, siis aga imestavad, et miks see ei taha abielluda ja sisse kolida? Oluline oleks aga mõista, et enam ei saagi niisugused suhtemustrid toimida, nende aeg on möödas.
Mis siis on paarisuhte eesmärk praeguses maailmas?
Tänases maailmas on paarisuhte loomise eesmärk vaimne – so. ühine kasvuprotsess. See tähendab, et suhet ei luua enam selleks, et paremini hakkama saada, vaid siis, kui tunnen, et tahan seda suhet. St. teadlikku valikut kasvada koos kaaslasega ja seeläbi iseennast paremini tundmaõppida. Teine inimene peegeldab sulle sind ennast, samas üksiolles seda peeglit pole. Kõik, mis teises inimeses sind ärritab, on sinu enda kasvuruum – so. olemas ka sinus eneses ehkki võibolla varjatud kujul. Mida enam ärritab, seda suurem on su probleem ja seda enam on vaja iseendaga tegeleda.
Kui vanasti oli suhe paljuski kompromiss ja iseenda allasurumine, siis uuel ajal tuleks just õppida rohkem olema see, kes sa oled, väljendama oma sügavamat tõde ja aktsepteerima ka teise eripära. Sest alles siis, kui saame olla need, kes oleme ja nii nagu tahame, saame ennast maksimaalselt teostada oma eluülesande alal. On väga oluline, et igaüks käiks oma õiget rada ja teeks seda, mida tegema peab. Ei toimi, kui proovida muuta teist endale meelepärasemaks ja samas ei toimi ka see, kui liigselt sulanduda ja tekitada suhtes olles vormitu paarisrakend „meie”, milles tegelikult mõlemad ennast kohandavad ja allasuruvad ning kus eraldi isiksustena enam hakkama ei saadagi. Pigem tuleks austada ja aktsepteerida iseenda ainulaadsust, oma vajadusi ja soove ning olla see, kes tõeliselt oled. Niisamuti tuleks teisel lasta olla see, kes tema tõeliselt on – so. tingimusteta armastuse õppetund.
Veel on oluline mõista, et suhe ei pea kestma igavesti, vaid ainult senikaua, kuni see on mõlemale poolele kasulik, ehk, seni kuni see on mõlemale arenguline. Mingil juhul pole mõtekas peale seda, kui suhe on oma eesmärgi täitnud, endiselt teineteise külge klammerduda ja nii enda kui teise edasiliikumist pidurdada. Pigem tuleks teineteist tänada ja sõpradena lahku minna. Koosolemine kohusetundest, kuna on lubadus antud või mugavustsoonis viibimise tõttu, millel pole enam sügavamat sisu, pole kellegi kõrgemaks hüvanguks.
Õnnelik suhe algab õnneliku suhte loomisest iseendaga.
Inimesed peaksid ka suhtes säilitama oma isikupära, tihti just selleks suhted tuhmuvad, et inimesed kaotavad ennast suhtesse ära ja „hakkavad märkamatult elama kaaslase elu” – sel juhul ei ole aga ühel hetkel enam sind olemas ja su kaaslasel pole kedagi armastada ka. Uue aja suhetes peaks olema mõlemal poolel suhteliselt palju vabadust ka omaette olla, et saada üha enam selleks, kelleks on vaja saada ning ennast loominguliselt väljendada. See toimib kooselu puhul edukalt juhul, kui elamispinnal on piisavalt ruumi, et vajadusel mõlemad eralduda saaks.
Suhtes olijad peaks kindlasti tundma end terviklikena ka omaette olles, suhtes lihtsalt jagatakse armsamaga oma terviklikkust… Asi toimib selles järjekorras: esmalt hoolitsen oma vajaduste eest, siis on mul ka teisele midagi pakkuda.
Tänases maailmas toimub areng pigem rõõmsa loomise poole, kerguse ja usaldusega. Seda peaks ka suhete puhul silmas pidama. Ideaalne suhe võiks olla rõõmus ja mänguline kulgemine, olemine, nauding, koosloomine ja ühine teadlik kasvuprotsess.
Toimiv uue aja suhe tähendab võrdset partnerlust, võrdset vastutust ja pühendumist, kus keegi ei teenenda kedagi ja keegi ei sõltu kellestki, kus igaüks on omaette iseseisev tervik ja saab endaga ise hakkama. Ei ole õiget ja valet, ka traditsioonilised suhtemudelid, kus naise õlul on majapidamine ja lapsed ning mees teenib raha, saavad toimida edukalt juhul, kui pooled austavad ja väärtustavad teineteist, ning teineteise panust. Kui aga tasakaal läheb mingil tasandil paigast ära, siis mõjutab see negatiivselt mõlemat osapoolt.
Suhte eesmärk uuel ajal peakski olema teineteise väärtustamine, toetamine, hoidmine ja jumaldamine. Kui mehed õpivad oma naisi jumaldama, alles siis saab aset leida tõeline alkeemia mehe ja naise suhetes, alles siis avaneb naise olemus ja ta saab anda mehele seda, mida too tõeliselt vajab… Oluline on julgeda olla teineteisega need, kes tõeliselt ollakse, uskuda niipalju küll iseenda väärtuslikkusesse ja iseendast lugu pidada.
Suhte õnnestumiseks on vaja olla aus, otsekohene ja jääda vabaks teineteise külge klammerdumisest, et säiliks ka oma isikupära ning mõlemad osapooled tunneks ennast vabana, kammitsemata, kuid samas ometi turvaliselt, väärtustatuna ja väestatuna. Et mõlemad tahaksid seda suhet võrdselt ja elaksid usalduses ja austuses. Et partnerid sütitaksid ja inspireeriks teineteist. Et suhtes oleks tule kuumust ja kirge, inspiratsiooni, põnevaid vestlusi ja nalja, õhu kergust, vete sügavust, voolavust ning puhtust ja maale omast püsivust, kindlustunnet, turvalisust – seega terviklikkus – kooskõla eri elementide vahel.