Autor: Liina Kaumann 
Mis on deklaratsioon Universumile – see on sinu kui oma elu Looja täie teadlikkusega (loe: vastutusega) tehtud „ametlik” avaldus Universumile.
Me suhtleme pidevalt Universumi valgusjõududega, kas teadlikult või ebateadlikult, alati kui mõtleme oma elule, otsustame, mida oma ellu soovida või mitte. Olles vaimse tee alguses ja toimides peamiselt veel 3. dimensiooni sagedusel, otsime enamasti juhatust väljastpoolt. Meie arusaamine Universumist ja ka iseenda kohast selles on piiratud. Siis kõige tõhusamateks loomise tööriistadeks, mida kasutada on afirmatsioonid ja palved.
Afirmeerimine tähendab mõne lause või mõtte pidevat korrutamist niikaua kuni see hakkab mõjutama su alateadvust ja muutub sinu mõttemustri osaks. See on väga tõhus meetod näiteks vanade negatiivsete mõttemustrite muutmiseks.
Palve jällegi on oma soovi täitmise usaldamine Universumi kõrgemate jõudude kätte, so. valgusmaailma kaasamine loomisprotsessi. Olen neid mõlemaid meetodeid edukalt kasutanud juba mõnda aega ja võin väita, et need toimivad hästi. Eriti suurepäraseid tulemusi olen saavutanud just alates sellest hetkest, kui hakkasin teadlikult oma lahendust vajavaid olukordi, soove ja unistusi „üles” saatma. See tõesti toimis, ehkki esialgu ma isegi eriti ei uskunud vaimse maailma abisse. Ometi said kõik problemaatilised olukorrad imelise ja kõige kergema lahenduse ilma minupoolse mingi pingutuse või pusimiseta… Siin on muidugi väga oluline, et peale palve esitamist tulemuse ka tõepoolest lahti laseksid ja kõik Looja hoolde jätaksid, muidu see ei toimi. See jällegi nõuab usaldust.
Hoopis kõrgem klass on aga Universumile deklaratsiooni esitamine. Deklaratsiooni esitamiseks on õige aeg alles siis, kui tõepoolest oled valmis võtma vastutuse oma reaalsuse loomise eest täielikult enda peale. Tõenäoliselt võngud siis juba 4.-5. dimensiooni sagedusel ja oled saavutanud meisterlikkuse madalama tasandi loomisvõtete kasutamisel. Selleks ajaks oled tasapisi loobunud välisest juhtimisest ja hakanud üha enam juhinduma omaenda sisemisest tarkusest, oled hakanud mõistma, et kõik olemasolev on omavahel seotud ja koostoimimises, midagi ei saa vaadelda eraldi, kindlasti oled ka kõvasti kasvatanud oma võimet usaldada. Usk on loomisprotsessis väga tähtis. Kui usud tulemusse, siis nii saabki olema. Usk on baasiks edule, manifesteerimisele, palvele ja dekreedile. See on suurim jõud, mis üldse olemas on.
Dekreet käsib Universumil sinu korraldusi järgida. Seega ei tohi seda teha kergekäeliselt. Alustuseks võiks deklareerida midagi lihtsamat – näiteks omadusi, mida soovid endas arendada. Dekreet tähendab Universumis olevate jõudude valitsemist ja suunamist ning erinevalt afirmatsioonist on see alati ühekordne. Kui oled jõudnud endas selgusele ja teed dekreedi, joonduvad Universumi jõud selle järgi, kui see on kooskõlas kõrgema plaaniga.
Dekreetide tasandil loomine mul kaua aega ei toiminud, sest ma ei saanud sügavamal tasandil aru millestki väga olulisest. Jah, olin küll teatanud Universumile oma soovid, lugenud isegi korralikult, nii nagu vaja, need 3 x kõva häälega ette, aga midagi ei juhtunud. Arvasin lõpuks, et ju siis minu soovi täitmine pole kooskõlas kõrgema plaaniga, vaid on egotasandi tahtmine, või pole kõikide kõrgemaks hüvanguks… Mõtlesin, et ju mul on siis lihtsalt valed soovid…
Ometi sain üsna hiljuti lõpuks aru, mis minu deklaratsioonidega valesti oli. Ühtäkki tegin endalegi üllatuseks paari päeva jooksul 2 õnnestunud dekreeti, mis läksid täide mitte isegi päevadega, vaid tundidega… Mis siis seekord teisiti oli? Asi oli selles, et varem ma lihtsalt ei usaldanud piisavalt, ei ennast ega Universumit. Ma polnud lihtsalt selleks valmis.
Olin siiani ikka püüdnud kogu protsessi kontrollida, kõike mõista, tõlgendada, suunates ise asju justkui õigele, mulle meelepärasele teele. Olles nii pidevas vastupanus, võitluses. Et see muutuks, oli vaja tasandivahetust, mis tuli kahjuks nagu sageli ikka, läbi suure kannatuse ja valu… Sattusin kopsuhaigusega haiglasse operatsioonile. Ka seda valu ja kannatust püüdsin enda jaoks esilagu meeleheitlikult lahti mõtestada. Pealtnäha ei tundunud sellel olevat mitte mingit mõtet. Olin lõpuks nii väsinud ja kurnatud, et loobusin mõtte otsimisest. Alistusin. Lihtsalt lasin kõigel tulla, mis tuli ja võtsin vastu. Ilma analüüsimata, ilma võitlemata. Ja siis korraga ma avastasin, et olen oma kannatusele südamest tänulik, ulusin nutta suurest tänutundest, et mulle on see kannatus antud, et mulle on see valu antud. Olukord tundus täitsa pöörane. Inimesed mu ümber tundsid kaasa ja käisid lohutamas: „pole hullu, küll läheb jälle paremini”. Mina aga muudkui nutsin ja nutsin. Seejuures mitte hirmust või valust, vaid hoopis tänutundest. Nutsin suuri ja kergeid rõõmupisaraid, sest korraga nägin selgelt, tervikpilti, seda mis oli minu hinge plaan tegelikult ja ka seda, kui ökonoomselt, briljantselt Universum seda kõike komponeerib, mis tegelikult toimub… Iga pisimagi detaili. Ma valgustun siin ja praegu, läbi oma kogemuste. Ja valu pöördus rõõmuks, pimedusest sai valgus.
Ühtäkki tundsin ennast kunstnikuna, kes imetleb hardas austuses teise, väga suure, andeka ja geniaalse kunstniku imepärast loomingut, kus iga pisimgi pintslitõmme on täiuslikult paigas, tasakaalus, samas tehtud hoogsalt ja vabalt, igasuguse pingutuseta, lihtsalt puhtast loomisrõõmust. Mu süda täitus tohutu tänutundega, et midagi niivõrd täiuslikku on olemas. Lõpuks ma mõistsin, sügavuti. Seda, mida varem ei olnud näinud. Ometi oli ta kogu aeg olemas, siinsamas… Aga ma ei näinud, ei osanud näha pealtnäha kokkusobimatutest ja juhuslikest detailidest moodustuvat harmoonilist tervikut. Ei näinud, sest ma polnud lihtsalt valmis.
Niisiis, mis oli minu dekreetidega seni valesti? Lahendus peitus tunde tasandil. Õnnestunud dekreeti peab saatma õige tunne – kindel teadmine ja kindel tunne, et ma tahan just seda, olen valmis soovitu oma ellu vastu võtma ja nüüd on aeg käes pluss loomisrõõm. Siiani olin ikka pigem kinni jäänud teatud kahtlemisse, et mis siis, kui soovitu tuleb äkki mulle ebameeldival kujul, või kui asjas on mingi krutski sees. Ehk siis ma küll soovisin ja teatasin Universumile justkui, et tahan midagi konkreetset, aga osa minust kahtles kusagil tagaplaanil. Ma polnud sügavalt veendunud ja püüdsin kontrollida lõpptulemust, et see ikka igas mõttes minu soovidele vastaks (ja sellega võtsin muidugi deklaratsioonilt väe ära) – ühesõnaga ma varem ei usaldanud Universumit piisavalt.
Nüüd aga olin äkki nii veendunud oma soovis ja lihtsalt teatasin Universumile, et nii olgu..! See ongi õige dekreet. Mitte kahelda, vaid teatada kuidas asjad on. Ja tunda hoopis loomisrõõmu, elevust. See muidugi eeldab julgust võtta endale ka vastutus oma loomingu eest. Seda julgust mul varem polnud. Kartsin ikka asjad ära vusserdada. Aga Looja on kõikvõimas ega karda midagi, ta teab, et nii nagu ta otsustab, nii ka saab ja siis saabki. Kui käitud nagu Looja siis sa oledki Looja.