Autor: Liina Kaumann 
Suhted on teema, mis huvitavad meid kõiki. See on loogiline, sest terve meie elu koosnebki suhtlemisest teistega. Kõik me unistame sisimas õnnelikust suhtest ja sellest, et kusagil on meie jaoks „õige kaaslane”. Isegi juhul, kui elu on pakkunud korduvalt ebameeldivaid suhtekogemusi ja möödapanekuid, usume, et millalgi naeratab meile õnn. Küllap sellepärast ongi nii palju kirjutatud teemadel, kuidas luua õnnelikku suhet, kes on „õige” kaaslane, milliste nippidega suhet värskena hoida jne. Me tahame uskuda, loota ja unistada. See on inimloomusele nii omane ja ühtlasi väga hea ning edasiviiv omadus, sest see aitab meil tähelepanu juhtida positiivsetele asjadele ja niiviisi paremat tulevikku luua. 
Kuid me elame duaalses maailmas, kus kogeme nii head kui halba, seda, mis meeldib ja ka seda, mis mitte nii väga. Kord oleme tõusulainel, siis järgneb langus – see on elu loomulik kulg ja tsüklilisus. Kõik muutub, mitte miski ei kesta igavesti. Nii on ka suhetega. Paljutõotavast algusest võib saada inetu lõpp ja vastupidi – totaalsest kaosest puhkeda ootamatult imekaunis lootoseõis. Paljusid kehvaksmuutunud suhteid on siiski täiesti võimalik parandada, taas ellu äratada ja seda tasuks kindlasti proovida, juhul kui mõlemad nii soovivad ja valivad. Aga on ka niisuguseid suhteid, mille aeg saab ümber, mis lihtsalt täidavad ühel hetkel oma eesmärgi ja siis ongi kõik…
Oluline on aru saada, et mitte midagi ei ole valesti, kui suhe muutub või isegi otsa saab. See ongi elu. Tähtis on seda mõista, muutusi märgata, olla enda vastu lõpuni aus ja õigel ajal edasiliikuda. Me eeldame millegipärast, et oleme tulnud siia maailma kogema püsivalt õnnelikku suhet, kokkujäämist nii heas kui halvas, kuid see pole sugugi alati nii. Me vajame mitmekesiseid kogemusi, paljude elude jooksul kogeme kord ühte, siis teist, mõnes elus õpime õnne kooselust, kokkujäämist, püsivust. Teises võibolla hoopis õnnelikku, lugupidavat lahkuminekut? Mõtle oma elu peale, kui su suhted ei taha püsida ning leiad end ikka ja jälle silmitsi valusa lõpuga, siis on vägagi võimalik, et nii on ka sinuga. Minule on elu pakkunud väga mitmeid hindamatuid võimalusi lõputegemine korralikult selgeks saada. Hea uudis on aga see, et meie õppetunnid korduvad ainult seni, kuni need äraõpime – seega kui oled omandanud oskuse suhteid õnnelikult/väärikalt lõpetada, saad võimaluse tegeleda juba millegi palju meeldivamaga – miks ei võiks see olla sedapuhku õnnelik kokkujäämine. 
Miks siis ikkagi on suhteid nii raske „õnnelikult” lõpetada?
Siin on mitmeid põhjusi, kuid minu tähelepanekute põhjal on üks olulisemaid see, et me ei märka õiget hetke vajalikeks muutusteks. Suhted muutuvad lõppjärgus piinavaks ja ebameeldivaks just seepärast, et lastakse mööda õige aeg suhte õnnelikuks lõpetamiseks. Pikalt vinduv ja mittetoimiv suhe tekitab viha ja rahulolematust mõlemas partneris, nii kaob tasapisi lugupidamine nii kaaslase kui ka iseenda suhtes. Hiljem teeb see palju raskemaks rahumeelse ja üksteistaustava lahkumineku. Et seda vältida, oleks hea õppida regulaarselt iseendasse vaatamaja küsima endalt, kas ma olen õnnelik? Kas kaaslane on õnnelik? Kas meie suhe toimib?
Kehvast suhtest kinnihoidmise põhjuseks võib olla ka mugavustsoonis viibimine, hirm muutuste ees.
Veel üks oluline takistus, mis teeb raskeks suhte rahumeelse ja lugupidava lõpetamise, on ego. Ego varjutab niivõrd tugevalt meie võimet olukordi ja inimesi adekvaatselt näha, et me lihtsalt ei suuda tabada ära asjade tõelist olemust. Selle asemel, et olukorda rahulikult analüüsida ja püüda leida parimat toimivat lahendust kõigi jaoks, reageerime hoopis ülevõimendatult emotsionaalselt, asume kaitsesse, klammerdume, süüdistame, ründame jne. Näiteks, kui üks partner püüab rääkida teisele, et ei ole suhtes õnnelik ning tahaks, midagi muuta, siis teise ego kuuleb selleasemel süüdistust, et ta on suhtes läbikukkunud, temaga ei taheta koos olla, teda tõrjutakse, lisaks tunneb ka hirmu, et kaotab harjumuspärase (toimiva) elu, pealegi mis nüüd teised mõtlevad, kui teada saavad jne. Edasi tekkib automaatselt kaitsesse tõmbumine ja omapoolne ründamine, või hoopis klammerdumine. Niisuguses rattas pole enam võimalik olukorda adekvaatselt näha, veel vähem lahendusi leida. 
Suhte lõpetamine läheb valusalt ja raskelt just sellepärast, et egotasandilt lähtuvalt me ei suuda mõelda kaasa ja näha, miks teine on rahulolematu, miks suhe on jõudnud sellisesse kriitilisse punkti, miks koos õnnelikud ei olda. Kui me seda suudaksime, siis võimalik, et paljud lahkuminekud jääksid hoopiski olemata ja inimesed leiaksid selle asemel oma probleemidele lahendused. Või siis avastatakse rahulikult järelemõeldes, et tegelikult pole kumbki olemasolevas suhtes õnnelik ja mõlema huvides on midagi muuta või hoopis edasi liikuda.
Tavaliselt läheb suhte lõpetamine raskemalt juhul, kui muutust tahab üks pooltest aga teine on olemasolevaga harjunud ja rahul, ning tunneb ennast muutusejuttude peale reedetuna, eemalelükatuna, hirmununa, ebakindlana. Hirm ja ebakindlus lähevad kiiresti üle vihaks, süüdistusteks ja rünnakuks. Paljudel juhtudel ollakse ka eelarvamuse küüsis, et suhe peab püsima igavesti, kui nii ei lähe, siis tuntakse ennast suhetealal läbikukkununa. See on halb tunne ja paneb vastukaaluks haaret tugevdama ning klammerduma, seda ka suhte külge, mis võibolla polegi tegelikult üldse toimiv ja hea. Klammerduja ise aga seda ei näe. Ta petab ennast arvates, et suhe on tema jaoks suurepärane, kuid teine pool millegipärast ei taha enam. Tegelikult see aga pole kunagi nii.
Kuidas siis leida lahendust sellest puntrast? Kas sassiläinud suhetele võiks olla ka „õnnelik lõpp”?
Mõned näpunäited:
1. Õpi regulaarselt iseendasse vaatama ja olukorda kaardistama. Küsi endalt, kas ma olen õnnelik? Kas kaaslane on õnnelik? Kas meie suhe toimib? Võta probleemidega kohe midagi ette, siis kui need on veel lahendatavad ja väikesed.
2. Kui kaaslane on otsustanud rääkida sulle oma rahulolematusest suhtega ja see sind emotsionaalselt tasakaalust välja lööb, siis kindlasti ei tohiks kohe nende emotsioonide mõju all olles midagi otsustada või asju analüüsida. Sa pole lihtsalt arukaks olukorra hindamiseks hetkel võimeline. Vaja oleks võtta endale veidi aega ja oma emotsioonid teadlikult läbielada. Selleks pead need läbi kogema, kuid samal ajal mitte ennast nendega samastama – need on vaid hetkeemotsioonid, mitte sina ise. Vaja oleks ka teadvustada, et niisugusel emotsionaalsel hetkel sa pole adekvaatne ega näe asju selgelt. Hästi toimiv meetod on võtta paber ja kirjutada ükshaaval üles kõik tunded, mis pinnale ujuvad.
Näiteks:
viha (ja koge viha täiel rinnal),
ebaõigluse tunne (koge seda),
reedetuse tunne,
pettumus,
süütunne,
enesehaletsus,
tunne, et mind ei mõisteta,
kurbus…
Nuta, trambi jalgu või lõhu taldrikuid, kui vaja.
3. Nüüd on vaja võtta aega ja olla iseenda vastu lõpuni aus ning kaardistada uuesti olukord:
- Soovitan mõelda rahulikult järele, millist suhet sa tegelikult sooviksid? Mis on sinu jaoks olulised kriteeriumid, et olla elus õnnelik? Kirjuta ühele paberile kõik see, mis konkreetse suhte puhul sulle meeldib ja on plussideks, miks sa arvad, et tahad seda suhet jätkata? Teisele paberile kirjuta miinused – need vajadused ja soovid, mida see suhe sinu jaoks ei täida, millest tunned puudust. Selline meetod võib tunduda liiga analüütiline ja külmalt kalkuleeriv, kuid ometi annab see kriisisituatsioonis olulist informatsiooni ja aitab sul selgust saada iseenda rahulolu osas. Pealegi on selle üks eesmärke ka ümberlülitada liigemotsionaalselt egotasandil reageerimiselt arukamale ja avaramale vaatepunktile.
- Meenuta endale, mis oli kunagi teie suhtesõlmimise eesmärk? Arvatavasti oli selleks olla õnnelik, areneda selles suhtes, koos selle kaaslasega, tunda ennast väärtuslikuna, austatuna, teda austada, toetada, usaldada jne. Nimekirjas võis olla ka konkreetsemaid asju aga laias laastus kindlasti olid ka need eesmärgid. Arvatavasti soovid praegugi olla õnnelik, tunda ennast armastatuna, austatuna, toetatuna, väärtuslikuna? Kas sa tunned ennast nii? Kui ei, siis kas ja kuidas saaks seda käesoleva suhte raames muuta, et sa tunneksid ennast hästi? Kas sa usud teie ühisesse õnnelikku tulevikku, oled motiveeritud?
4. Alles siis, kui oled rahunenud ja tasakaalu tagasi saanud, enda jaoks asjad selgeks teinud, on õige aeg minna kaaslasega rääkima sellest, mis tegelikult tingis tema soovi suhtes muutusi teha või isegi lahku minna. Nendele küsimustele oleks oluline leida vastus nii iseendas kui ka koos kaaslasega arutades. Kui selgub, et kumbki ei tunne ennast suhtes hästi ega näe ka potentsiaali areneda selle suunas, siis on ilmselge, et suhe on oma eesmärgi teie jaoks täitnud, ning edasine kinnihoidmine sellest teeks teid mõlemaid vaid õnnetuks ning takistaks teie arengut. Seda on väga oluline meeles hoida ja endale korrata, kui kõigele vaatamata tekib tahtmine mugavuse tõttu paigale jääda ja veel proovida, lootuses, et asjad ikka toimima hakkavad. Inimestena me paraku oleme mugavad ja püüame dramaatilisi muutusi vältida või viimase hetkeni edasi lükata.
5. Kui olete otsustanud suhte lõpetada, siis on vaja lahti lasta ja andestada. Sageli just endale, sest paljud kipuvad iseennast süüdistama, et ei suutnud suhet hoida, paremad kaaslased olla, et on ebaõnnestunud suhete alal. Kuid andestada tuleks ka kaaslasele. Võibolla olete muutunud teineteisega aja jooksul ebaviisakaks, öelnud asju, mida tahaks tagasi võtta, solvanud, teinud teisele ja saanud ise haiget. Selliseid asju ikka juhtub suhtes olles ja see on loomulik. Andestada aitab see, kui meenutada endale, et iga suhe õpetab meile midagi olulist, ka kõige raskem ja valulikum. Iga õppetund kestab vaid seni, kuni see omandatakse, seejärel saab edasi liikuda tänades kaaslast, et ta aitas sul kasvada. Kui see suhe sulle pikemas perspektiivis ka õnne ei toonud, siis kindlasti aitas see tugevamaks saada. Midagi ei juhtu meie elus põhjuseta ja ka konkreetne kaaslane tuli põhjusega. Kunagi tundus ta ju väga ligitõmbav ja paljutõotav, kindlasti oli teil ka ilusaid aegu – suhtu temasse siis lugupidamise ja tänulikkusega. Lihtsalt nüüd on teie ühine aeg läbi ja te liigute kumbki edasi omadele radadele. See on elu loomulik kulg. Kui suudad andestada ja lased lahti soovist klammerduda harjumuspärase elu külge, võtad oma elu juhtimise enda kätte ja saad vabaks. Siis vabaneb tohutu potentsiaalne energia, mis hakkab kujundama sinu uut elu.
6. Suuna oma pilk tulevikku ning mõtle sellele, millist elu sooviksid elada. Kui sooviksid uut suhet, siis unista sellest, kui soovid mõnda aega omaette olla, siis kujutle ennast õnnelikuna omas energias, tegemas seda, mida sina tahad, siis kui sina tahad ja tunne juba ette rõõmu nendest võimalustest, mis su ees avanevad omaette olles. Nii saadad positiivse loova energia tulevikku, häälestud ja muutud ligitõmbavaks just niisugusele elule nagu soovid. Sina oled oma elu looja. Sina valid. Sa oled vaba. On sinu uue elu esimene päev. Tunne sellest siirast rõõmu.
Õnnelik lõpp ei pruugi olla alati niisugune, kus printsess ja prints ratsutavad käsikäes loojangule vastu ning elavad igavesti õnnelikult koos – see pole sugugi nii kitsalt määratletud. Pigem tuleneb õnn oma tee ja õppetundide mõistmisest, vabadusest ise otsustada ja omi valikuid teha, iseenda ja teiste väärtustamisest, austamisest ning julgusest usaldada ja muutusi teha, kui selleks on aeg käes.